Genika Mee Õlu

Genika Mee Õlu (Genika). pdl 0,5 l. alc 4,8%. liigimääratlus: hmmm ... meeõlu? :) Kahjuks tootjainfost ei selgu, kas nad ise liigtavad seda laager- või eiltüüpi õllede hulka.

Lihtne, aga maitsekas sildikujundus, mis pole kahjuks kuigi informatiivne. Tootjat tuleb aga kiita kauni korgikese eest, millel on kujutatud viljapead ja õllekapp.

Kerge vahukiht tekib hetkeks, kuid kaon kiire kahinaga olematuks. Õlle värvus - uduselt kuldkollane.

Aroomis võistlevad omavahel heledad küpsed linnased ja mesi ... kokku saab sellise mõnusa ja üsna meeldiva keeksise meki. Esmamaitse on kerge ja magusapoolne, keskmaitses mesine üldmekk tugevneb. Lõppmaitse on väga meeldivalt jõuliselt küpsete virsikute ja Sultan-rosinate maitsega, segunedes jällegi mesiseks puuviljakeeksiks. Kuskil järelmaitse sügavustest ujub esile ka pisut humalamõrkjust, kuid seda vaid põgusa meenutusena sellest, et jook pole siiski mõdu.
----------
pilt isetethtud

Genika Tume

Genika Tume (Genika). pdl 0,5 l. alc 5,2%. liigimääratlus: dunkel

Lihtne tume silt ja stiilne kork. Näpulaiune vahukiht püsib minutikese, muutudes õhukeseks kirmeks. Õlle värvus: hägune pronkspunane.

Aroom mõjub kaljalikult, kergelt ja leivaselt. Esmamaitse on kerge, pisut gaseeritud ja linnaseline. Keskmaitse muutub pehmeks, kuidagi kaeraseks ja ümaraks ... kas õllepruul on kasutanud kaerahelbeid? Lõppmaitse meenutab aga juba korraliku belgia dubbel tüüpi eili - niivõrd linnaseline ja magus-aromaatne on see. Järelmaitse kaob kerge puuviljase ja kaerahelbelise pehmuse sisse sulnilt laiali. Järelmaitses tuleb aga esile sootuks maltoosalik linnasesiirupi mekk!?

Keskmise kehaga, nõrgalt gaseeritud, pehme ja sõbraliku olekuga üsna pretensioonitu rüübe. Väga mõnus nt hautatud küüliku vms õrnema liha kõrvale.
--------
pilt isetethtud

Mahou Negra

Mahou Negra (Mahou Brewery). pdl 0,33 l. alc 5,5 %. liigimääratlus: dunkel.

Must, väga stiilne kujundus kõigil kolmel etiketil ja korgil. Tumebeež vahukiht on üle keksmise püsiv ja kenasti klaasile haakuv. Õlle värvus - tume kirsikompotipunane.


Aroom mõjub väga jõuliselt, kergelt kõrbenud röstsaia ja üsna hea vee järgi. Esmamaitse on kerge, vähese röstmekiga. Keskmaitses tulevad needsamad röstitud linnase toonid esile aga lausa ülimalt jõuliselt, sobivalt lisanduvad siia ka võised pehmed toonid. Lõppmekis tuleb esile mõnus kohvine maitse, nii et kokku annab see korralik kerge hommikusöögi :) Järelmaitse mõjub pisut gaseeritult, kuid värskelt ja mõnusalt.

Kergepoolse kehaga, keskmiselt gaseeritud, tasakaalus hapukas-mõrkjas-magusa maitsebuketiga oivaline lauaõlu, mille kõrvale sobiks suurepäraselt nt röstsaial suitsulõhe viilud.
-------
pilt siit

Nergal

Nergal (Pühaste pruulikoda). pdl 0,33 l. alc 8,5%. liigimääratlus: Imperial Black Rye IPA. Selline nimetus paneb selga sirgu lööma ja juukseid ära kammima!

Lakooniline, kuid informatiivne silt. Hele hallikasbeež vaht täidab kaks kolmandikku kannust, vajudes minutiga vaid õige vähe allapoole. Õlle värvus - sügavalt mustjaspunane.

Aroom mõjub esmalt üllatavalt pehmelt - imperial IPA'lt ootaks ju laksu vastu nina! Sametpehme, kergelt liköörilik ja leivane, rummilik ja linnaseline ... igatahes väga meeldiv. Meenub nõuka-aegne pallikujuline rummikook :)

Esmamekk mõjub samuti pehmelt, küpsete linnaste mahe paitus ja kerge rosinane röstimekk. Keskmaitses tuleb aga kohale hoopis võimsam bukett, see on täidlane, magus-hapukas ja röstleivane. Lõppmaitse mekib suitsus kuivatatud mustade ploomide ja rosinatega keedetud leivasupi järgi. Oi see on külluslik ja raske ... järelmaitse taandub tasapisi alkoholisoojuse ning ülitihke linnasekülluse villapatja.

Keskmisest raskema olekuga, õlise kehaga raske ja jõuline rüübe, mis sobiks oivaliselt ahjusooja nätskevõitu musta leivaga, millel sulab peal killuke koduvõid ... jeerum, selle järel võiks lapsena magama keerata ja rahulolevalt hommikuni norsata!
----------
pilt isetethtud

Tangaroa

Tangaroa (Pühaste Pruulikoda). pdl 0,33 l. alc 7,3%. liigimääratlus: IPA

Puht-informatiivne disain, millele tuleb au anda nii koostisainete kui nt IBU-indeksi äratoomise eest.

Tugev valge vaht täidab alguses enam kui pool kannu, muutub seejärel suuremulliseks, kuid jääb ülimalt püsivaks. Õlle värvus - keskmiselt udune merevaigukollane.

Lõhnas domineerib Nelson Sauvin humala ülimalt värske puuviljane aroom. Kirbe ja värske, mullane ja murune, veriapelsini ja toorete pohlade hõngu tajudes tuleb silme ette veider segu põhjamaisest metsalagendikust ja troopilistest puuviljadest.

Esmamekk mõjub kergepoolselt, kuivalt ja kibedapoolselt. Keskmaitses muutub see värske apelsinimahla magus-mõrkjaks seguks. Lõppmaitses lisandub taas mullast ja samblalikku, mägist ja karget olekut, muutudes järelmaitses humalaküllaseks ja kuivaks, väga värskeks ja mõrkjaks.

Keskmisest pisut kergema kehaga, väga intensiivselt mõrkjas-kuiva-puuviljase kehaga, tugeva järelpildiga rüübe. Ei soovita mingi toidu kõrvale, vaid omaette kannukesena ... palju seda õlut juua ei saa nii ehk teisiti, nii massiivne on see maitse.
-----------
pilt isetehtud

Monks Elixir

Monks Elixir (Mikkeller). pdl 0,33 l. alc 10%. liigimääratlus: quadrupel ehk siis eriti tihe ja külluslik belgia stiilis eil. Asja teeb eriti usutavaks see, et pruuliti seekord (jällegi) ühes Belgia pruulikojas De Proefbrouwerij.

Pruun ja tagasihoidlik kujundus ei viita millegile muule kui tumedale pudelisule. Vaht väga tagasihoidlik - vist küll esmakordselt Gambrinuse kokkupuutel Mikkelleri toodanguga - sõrmepaksune kihike kaob kiirelt suuremulliseks ning haihtub pea olematuks. Õlle värvus - kaunilt tume kirsipunase varjundiga pruun.


Aroom mõjub quadruplile ehk neljakordsele linnasekoormale omaselt külluslikult ja pärmisoojalt. Lõhnas tajud tervet sületäit puuvilju, eelkõige ahju kohal kuivatatud hapukamaid õuna ja poolnätskeks vinnutatud pirniviilakaid.

Esmamaitse tundub gaseeritult torkiv, kuid see tuleneb kangest ja pärmisest pruulisest. Esmateravuse möödudes tajub keeleots lausa liköörilikku kleepjat pehmust. Keskmaitse mõjub hurmavalt puuviljaselt, raskelt ja soojalt. Lõppmaitse mutub veelgi puuviljasemaks, seda koos tugeva linnasepehme küllusega ... nagu sööks likööris leotatud puuviljakeeksi. Järelmaitses tulevad esile juba ka õllesemad noodid, linnasele lisandub mõõdukas humalamõrkjus, värskendades üldist magusafooni.

Raske kehaga, kleepja ja puuviljasemaguse paletiga jõuline jook, mis sobib puuviljakoogi kõrvale või omaette digestiiviks raskema õhtusöögi järele. Üllatavalt "normaalne" jook Mikkellerilt, kui muidugi quadruplit võib üldse põhimõtteliseltki normaalseks nimetada.
----------
pilt siit

Grassroots Wheat is the New Hops

Grassroots Wheat is the New Hops (Mikkeller). pdl 0,33 l. alc 6%. liigimääratlus: IPA

See on üks veider värk, kas teate. Esiteks - teha nisuõllest IPA't on juba ise veider mõte. Teiseks, selle kääritamisel on kasutatud isevärki pärmivormi "Brettanomyces", mille elutegevuse produktiks pole mitte alkohol, vaid ... noh ütleme et äädikhape :) See  ... ummm ... seeneliik on varem olnud õllepruulidele peavaluks, rikkudes inglise eile, kuid need Mikkelleri poisid - noh nad pole ju normaalsed - panevad seda priitahtlikult oma pruulise sisse!


Kummaline, kollane (ilmselt nisule viitav) disainike. Valge vaht täidab kaks kolmandikku klaasist, muutudes küll suuremulliseks, kuid jäädes päris püsivaks. Õlle värvus - klaar helekollane.

Lõhn ... hmm jah ... noh õllele omane see nüüd küll pole. Hüva, nisuõlled võivad küll hapuka lõhnaga olla, kuid see siin on noore veini või teeseene joogi lõhnaga. Sihuke värske ja klaar aroom, mis paneb süljenäärmed samamoodi tööle nagu värske hapukurgi oma ;)

Esmamaitse mõjub väga kergelt, veidi happeliselt ja õrnalt mõrkjalt ... umbes nagu jooks värsket sidrunilimonaadi. Keskmaitse muutub IPA'liklut humalamõruks, kuid säilitab nisuõlleliku happelise üledtooni. Lõppmaitses vallandub aga suure äikesepilve jagu tsitrusjat magus-mõrkjas-hapukat humalat (Citra ja Centennial), mis järelmaitses muutub jällegi ... nüüd siis teeseene-joogi-värskeks paituseks koos greibi ja männiokka mõru karastusega.

Jeeeeeerum, kuidas seda nüüd siis kokku võtta. Friigikraam, ausõna! Hariliku premium-õlle eelistajad hoidku ennast sellest kauge kaarega eemale.

Kerge kehaga, vähegaseeritud, ülimalt kummalise ja samas veidralt karastava toimega pruulis on see. Ma arvan, et nt sidrunimarinaadis kanafilee juurde oleks see päris hea. Või ka lihtsalt peale rasket pingutust joogiks, mis sind korraks raputab, värskendab ... ja paneb imestunult klaasi jõllitama - et mis jooki ma ikkagi just äsja jõin? Igatahes on see saanud 97 punkti ratebeeri järgi ja 87 beeradvocate'is.
-------
pilt siit

Black Ball Porter

Black Ball Porter (To Øl). pdl 0,33 l. alc 8,0%. liigimääratlus: imperial porter.

Disain on ülimalt lakooniline, et mitte öelda veelgi vähem :) Tihke beežpruun vahumüts täidab makrofleksina kolmandiku klaasist. Õlle värv - Tihe Tõeline Tumedus.


Lõhn ... ohohhhooo ... kõrbema läinud humala-keeksi-tegu ... kui sihandset asja olemas on? Ehk siis suitsust tiine ja humalane, samas kreemjalt šokolaadine. Kõige aluseks on aga erakordselt hea vee ookean!

Esmamaitse mõjub sellise sissejuhatuse järel üllatavalt kergelt, lausa siidiselt.  Keskmaitses asuvad su keelel trummeldama aga kolme roodu jagu hapukaid linnasepoisse, mis lõppmaitses tõjutakse diivisitäie suitsutatud ratsaväe poolt. Järelmaitse uhkab aga keiserlikku šokolaadiküllust ja imeõrnade virsikuhuurade laulu. Jummmmmalik on see tegu, see õlu, see elu :)

Üle keskmise raske kehaga, jõõratu maitsebuketiga ning ülimuslikult nauditav õlu. Unustage ära söök, see vajab pealejoomist! Või noh olgu, väike šokolaadist nõrguv kreemikoogike oleks seesinase patuse dekadentsi triumfaalne tipp. Peale seda võib ära minna :))
-----------
pilt siit

Draft Bear

Draft Bear (Mikkeller). pdl 0,33 l. alc 8%. liigimääratlus: imperial pilsner ... ehk siis kange ja külluslik pilsner.

Veider disain nagu Mikkelleril enamasti - seekord kuri karu ja kondihunnik :) Helekreemjas suuremulline vahukork täidab poole anumast ning vajub väga aeglaselt. Õlle värvus - soojalt kuldkollane.


Aroom mõjub üpris erakordselt ... pilsneri kohta kohe väga-väga erakordselt. See on tsitrusjalt humalane, murune, puuviljane ja õrnalt mesine ühekorraga.

Esmamaitse annab endast märku tugevate puuviljaste, õunaste ja greibiste nootidega. Keskmaitse ... jeerum ... see on terav-torkivalt greibine, apelsinikooremõru ja mandariinimagushapu korraga ... lausa männiokkaline. Lõppmaitse muunudb aga järsult linnaseliseks, toore viljatera mõrkjaks hapukaks, heinalõnhanseks ja männivaiguseks. Järelmekk taandub pika ja jõulise humalalainena, vahuriismetes kohisemas alkoholi soojad aurud.

Keskmise kehaga, pisut õlise paletiga, teravalt mõrkjashapukas kuivakõlaline rüübe, mis vajaks enda kõrvale maitsevaigistajaks nt magusamat pirnilõiku.
----------
pilt siit

Paulaner Oktoberfest Bier

Paulaner Oktoberfest Bier (Paulaner Brauerei). pdl 0,5 l. alc 6,0%. liigimääratlus: märtsiõlu ehk siis pikalt laagerdunud laagerõlu.

Sildil rüüpavad kolm kõhukat pürjelit suurtest toopidest. Valge tihe kahesõrmene vaht püsib kaua ja kaunikeselt. Õlle värvus - kuldkollane.


Aroom mõjub leivaselt ja täidlaselt, väikese kuldse rosina noodiga. Esmamaitse tundub väga küps, leivalik ja veidi magusapoolne. Keskmaitse annab tunda taignaseid, hapukamaid linnasenoote ning mõjub üpris tihkelt. Lõppmaitses muutub linnase põhitoon ootamatult tooreks ja jõuliseks, selle kõrvale kerkib vähene humalamõrkjus. Järelmaitse annab tunda alkoholiseid ning toore viljatera hapukaid toone, üllatades veidi kunstliku magusapoolse meikga.

Keskmisest kergema kehaga, nõrgalt karboniseeritud, teravapoolse hoiakuga täidlane õlu. Selle rüüpamine nõuab enda kõrvale bratwursti!
-----------
pilt siit

Paulaner Hefe-Weise Dunkel

Paulaner Hefe-Weise Dunkel (Paulaner Brauerei). pdl 0,5 l. alc 5,3%. liigimääratlus: tume poolnisuõlu. Ratebeeris saanud 89 punkti

Taaskord õlleaia-pildike, kuid võrreldes oma heleda poolvennaga on silt veerandtooni võrra tumedama olekuga ning väga stiilselt on ka selle pudeli kork tumedam kui teistel. Tumeda õlle kohta üllatavalt on vaht valge ja muljetavaldavalt tihe. Õlle värvus - keskmisel hägune pronkspruun.


Aroom mõjub korraga nii nisuõllelikult õrnalt hapukuse kui ka röstlinnaste tummise nootidega. Bukett tundub lausa veinilik, magusapoolne ja tammine.

Esmamaitse tundub huvitavalt küps, leivalik ja rikkalikult pehme. Keskmaitses tunned karameljat ning veidi puidust, raskepärast mekki. Lõppmaitse mõjub taas veidi nisulikumalt, sepikuliselt ja kommiselt. Järelmaitse on karboniseeritud, kerge ja kuivapoolne.

Keskmisest veidi kergema kehaga, nõrgalt karboniseeritud ning veiniliku hoiakuga rüübe. Passiks mõnusalt grillkala allaloputamiseks.
-----------
pilt siit

Paulaner Hefe-Weise

Paulaner Hefe-Weise (Paulaner Brauerei). pdl 0,5 l. alc 5,5%. liigimääratlus: poolnisuõlu. muuseas, saanud 95 punkti!

Kaunis, saksapärase õlleaia pildikesega sildike. Valge kolmesõrmene vaht vajub väga aegamisi, jäädes tihedamulliseks ja kleepjaks. Õlle värvus - üsna hägune tumedapoolne pronksjas kuldne.


Aroom mõjub teravalt nisuhapukalt ja samas meeldivalt mesiselt. Esmamaitse väga pehme, sulgtekilikult õrn. Keskmaitse mahedalt linnaseline, kuhu seguneb vaid põgusalt nisu kargust. Lõppmaitse üllatavalt puuviljane, kuivatatud õunte ja mesise karaski nootidega. Alles järelmaitses tuleb taas esile nisu hapukus.

Keskmise kehaga, karboniseeritud ja hunnitult maheda olekuga naiselikult pehme rüübe. See sobiks suurepäraselt täiendama õrna köögiviljaraguud või leebet kohevat soolakringlit.
-------
pilt siit

Paulaner Original Münchener Hell

Paulaner Original Münchener Hell (Paulaner Brauerei). pdl 0,5 l. alc 4,9%. liigimääratlus: laagerõlu, mida võiks täpsemalt nimetada Dortmunderiks ... omamoodi sakslaste vaste Tšehhi pilsnerile, eristudes pisut linnaselisema keha poolest.

Kerge, kuidagi õhulise ja piduliku ning elegantse disainiga sildindus. Helevalge vaht täidab alul kolmandiku kannu, muutudes minutikesega suuremulliseks ja taandudes aegamisi ... kuid jättes siiski mõningaid jälgi seintele. Õlle värvus - klaar helekollane, vähese kuldse helgiga.


Aroom mõjub karboniseeritult ja küpsiseliselt. Esmamekk kerge ja pehmelt linnaseline. Keskmaitse jätkub sama pehmelt, muutudes lõppmaitses kergelt humalasemaks. Järelmaitse pisut vürtsikas, õrnalt humalane.

Kerge kehaga, meeldiva ja pehme olekuga üsna pretensioonitu rüübe. Sobilik lauaõlleks pika, õhtusse veniva pidusöögi kõrvale.
--------
pilt siit

ÖÖjuttu revolutsioonist

Õllerevolutsioon on Eestimaal lõpuks ometi oma esimesed viljad andnud. Ja veel missugused viljad! Noored vihased Eestimaa mehed jõudsid hiljuti oma pruulikoja ametliku avamiseni ning selle toodangu ametliku müügini. Jutt käib siis Põhjala pruulikojast ja nende laineid löönud esiklapsest nimega ÖÖ.

Kuid mitte sellest suurepärasest rüüpest ei taha Gambrinus seekord pajatada. Asi on ju laiemas muudatuses, mis Eesti tegemis- ja tarbimiskultuuris toimunud. Kõikvõimalik ise- ja koostegemine on järjest enam au sees, alates koduleibadest ja lõpetades linnaosaseltsidega.

Parimad nendest tegemistest on aga need, mis liigituvad hullumeelsete ja erakordsete kategooriasse. See on see, mis nakatab, paneb ahhetama, rääkima ja proovima. Ja see ongi tänase jutukese uba - proovige teha midagi üleelusuurust!

Ka parimad meist teevad enamasti tavapäraseid asju - joovad hommikukohvi ja viivad prügi välja nagu iga teine. Kuid loomingupalangus sündinud hullumeelsed teod eristavad parimaid teistest.

Mehed-vennad, katsetage vähemalt kord teha midagi sellist, mis pole tavapärane. Midagi sellist, millest oleks pärast põhjust lastealastele rääkida või minu poolest hauakivile kaks rida raiuda. Kui sellest teost isegi asja ei saa, pole hullu, tunnete vähemalt naudingut pöörasest ideest.

Pange algus omaenda revolutsioonile! Hakake iseseisvaks. Küpsetage oma leib või vaaritage oma õlu. Tehke komistuskukkumisest uus sprodiala või elektrilühisest kunstliik. Asutage uus ususekt või taas-käivitage vana ajakiri. Muuseas, seda viimast tegi hiljuti korp.Leola, tõmmates taaskäima õlleajakirja Bierzeitung.

Ainult ärge plaanige teha keskpäraseid, lihtsalt häid asju. Keskpäraseid asju teevad teised ilma teietagi. Kui teie hullumeelsus hästi välja kukub, siis võib sellest saada uus standard. Ja kui ei kuku või ei kujune, pole viga, olete vähemalt korra elus täie rinnaga hinganud!

ÖÖtegijad tõestasid seda parimal moel.

Burmistro alus

Burmistro alus (Kauno Alus). pdl 0,5 l. alc 7,0%. liigimääratlus: pruun eil?

Tootjainfo (läbi google tõlke): ""Linnapea" 7.0% alkoholi mahuprotsent must õlu. Kõva, paks vaht ja ainulaadne karamelli ja humala lõhn, kergelt magus maitse ja õrn hop kibedust tunda. Pruulitud eriline vana traditsioonilise retsepti. Õlu tootmiseks kasutatud kolme tüüpi linnased: valgus oder, kommid ja eriline must." Noh need viimased muidugi: hele, karamell ja must. olgu etteruttavalt öeldud, et enamik sellest tootjainfost ei vasta pudeli sisule - pole see õle ei must ega oma ta kõva vahtu :)


Traatkorgiga pudel; lihtsa, aga elegantse disainiga sildindus. Eriliselt võlus üks väike detailike - ingliskeelne märgike: "no high gravity!". Ehk siis tõlgituna õlletööstuslikust erialakeelest - tegu on mitte suurtööstusliku masstoodanguga. Väga hea märk, mida peaks kasutusele võtma laiemalt!

Helekreemjas suuremulline vaht täidab kolmandiku klaasi, kahanedes kiirelt kirmeks. Õlle värvus - kaunis ja klaar punane pronks.

Õlle aroom - väga belgialik, puuviljane ... aga samas kõvasti karboniseeritud. Esmamaitse - kerge, magus, karamellsuhkrune ja kergelt kuivatatud virsikune. Keskmaitse - karboniseeritud, kribelev ja pisut raskem, heledate rosinate, litšimarjade ja koore-karamell-iirise mekine. Lõppmaitse on pehme, kreemjas, vürtsikas ja magus ... meenutades väga paremaid belgia kloostriõllesid. Järelmaitses tuleb esile ka kerge aromaatsete humalate siidpehme paitus, mis upub aga kergete puuviljamahlatilkade ja sooja veinipärmise kuldse päikesepaiste merre.

Kergepoolse kehaga, üle keskmise karboniseeritud, magus-puuviljase-sooja olekuga mõnus soojendaja. Sobiks suurepäraselt dessertõlleks koos küpsiste ja soolakama pehme määrdejuustuga.
------------
pilt siit

ÖÖ

ÖÖ (Põhjala). pdl 0,33 l. alc 9,5%. liigimääratlus: imperial baltic porter.

Tootjainfo: "Kuue erineva linnasega pruulitud imperal baltic porter - paks ja must soojendaja jahedateks õhtuteks."

Vist küll esimene Eesti mikropruul, kes on jõudnud ametlikult villitud õlleni. Nordiliselt lakooniline disain ja samalaadne nimi :)

Tihe sõrmepaksune kreemikas vahukiht kaob minutikesega kirmeks, kuid kinnitab end kenasti seintele. Õlle värvus - punakasmust.

Aroom on tõeliselt jõmakas ... raske, suitsune, kohvine ja õrnalt mõruškolaadine. Esmamaitse on üllatavalt pehme, lausa paitav. Keskmaitse muudab aga selle pehmuse karukallistuslikuks ... tihke lainena jõuab kohale röstlinnaste jõuline mekk, segunenud kergelt happelise ja marjase ning mesise poolega. Lõppmaitse tundub väga šokolaadine, vaniljene ja kergelt tammine. Järelmaitses leiad lausa šokolaadiliköörilikke noote, tugevaid ja raskeid röstlinnaseid ja jõuramlikku, metsalõhnalist mesikat loodushõngu.

See on üks väggggev jook, kas teate! Raske kehaga, kleepjas ja kange olekuga rüübe, mis pole mõeldud joomiseks, vaid mekkimiseks! Ei, see õlu ei vaja enda kõrvale snäkke, vaid pigem klaasi vett, et suud puhastada ning uuesti ja uuesti oma meeli täita vaieldamatult parima Eesti porteriga!

Jääb vaid loota ja Taarat paluda, et uued pruulmeistrid oma latti alla ei laseks ja jäksaks õllefriike veel pikalt ja üha uute toodetega üllatada.
--------
pilt isetehtud

Vahva munga õlu, otse tootjalt :)

Olen seda eestimaisest maltoosast tehtud õlut juba mekkinud, kuid nüüd viis õlletee mind kokku kraami tootjatega, kes andsid mulle proovimiseks nende enda poolt valmistatud rüübet. Vaatame siis, kuidas mekib :)

Pruunides toonides lakooniline, ent muhe sildike. Paraku ei kanna see endale muud infot kui õlle nimi ja villimiskuupäev ... aga noh, ega isetegijail tihti enamat sildilt leiagi ... tegija ju ise teab mis pudelis ja enda jaoks toodabki. Paslik oleks aga lisada märge õlletüübi kohta (mis sorti eil või laager) ja oletatav kangus.


Helebeež sõrmepaksune vahukiht taandub kohinal üsna õhukeseks kirmeks, jätmata märkimisväärseid jälgi seintele. Õlle värvus - udusena ja tumepruun.

Aroom päris huvitav, mõõdukalt humalane ja puuviljane, kergelt kohvine ja pirnilõhnane. Esmamaitse karboniseeritud ja kerge, keskmaitses lisandub magusat puuviljasust ja keskmiselt röstitud linnaste mahedust. Lõppmaitses pirnised ja viinamarjased hapukas-magusad noodid, järelmaitses tuleb esile taaskord röstmaitset ja lõpuks ka õrnalt humalakargust.

Kuigi tootjamees kinnitas, et tegu peaks olema kuivhumaldatud ehk üsna teravalt humalase tootega, pole seda siiski tunda. Aga üldistatult - nõrgalt karboniseeritud, kergepoolse keha ja meeldivalt puuviljase / röstise olekuga mõnus joogiõlu.
-----------
pilt siit

St.Bernardus Wit

St.Bernardus Wit (St. Bernardus Brouwerij). pdl 0,33 l. alc 5,5%. liigimääratlus: nisuõlu

Disain - seekord hõbedasel taustalt mungapilt. Vaht - nisuõlle kohta ebatavaliselt võimas, lausa nelja sõrme jagu ning hästi püsiv. Õlle värvus - udune ja valkjaskollane.


Aroom mõjub nisuõllede ekstraktina, nii puhas ja terav, et paneb lausa kulme kergitama. Lisaks nisulinnaste hapukale aroomile tajud siin nii koriandrit kui pärmi ... soovi korral ka toorepoolset banaani ja kumkvaate.

Esmamekk tundub ootamatult pehme, lausa udukerge ja sametine. Keskmaitses tulevad esile nisuõllede klassikased õrnhapukad toonid koos apelsini ja koriandriga. Lõppmekis puuviljane bukett laieneb, siia lisandub juba lausa ananassilik magusus ja greibilik kirbus. Järelmaitse kaob taas pilvpehmesse koriandriudusse.

Kerge kehaga, korraliku karboniseeringuga, pehme ja külluslik rüübe. Ideaalne kaaslane parimate mereandide kõrvale!
----
pilt siit

St. Bernardus Abt 12

St. Bernardus Abt 12 (St. Bernardus Brouwerij). pdl 0,33 l. alc 10%. liigimääratlus: quadrupel ... ehk neljakordse linnasekogusega kääritet pruulis.

Oluline lisainfo: õlu on saanud 100 punkti 100'st! Aga noh, ega quadruplid kipuvadki nihandseid hinnanguid pälvima.


Munklik disain, nagu kogu seerial, seekord siis sinisel põhjal. Hallikas-kreemikas vaht täidab algul enamiku klaasist, kui muutub kiirelt suuremulliseks ja taandub. Õlle värvus - tume pronks.

Aroom on külluslik, kuivatatud viigimarjade ja tumedate linnaste lõhnane. Esmamaitse on kuivapoolne, alkohiline ja raske. Keskmaitses ujutab su keele üle puuviljade kaskaad, kus domineerivad koos sellega ka pähkline ja vaniljene, kergelt tammine ja õrnalt šokolaadine mekk. Lõppmaitse muutub linnaselisemaks, alkoholiseks ja kreemjaks. Järelmaitse õhetab jõulise ahjusuu kumana, pannes jupiks ajaks keele ja suulae vahelise õhu kuumama oma kanguse ja jõulisusega.

Raskepoolse kehaga, õlise buketiga ning ütlemata vägeva olekuga rüübe, mida võib anda vaid edasijõudnuile. See õlu ei vaja enda kõrvale mingeid suupisteid, kui siis ainult suu värskenduseks ja uue maitseelamuse tajumiseks ... minu poolest kasvõi marineeritud ingverot nagu sushi-suutäite vahele.

------------
pilt siit

Kolme Kümpsi Ale

Kolme Kümpsi Ale (pruulitud Akstes). pdl 0,5 l. alc ... umbes 5-6% ehk? Liigimääratlus: Coopers Real Ale konservist tehtud kodune eil.

Pruulmeister on otsustanud teha korraga nii tavalist eili kui ka ingveriga varianti. Kirjutangi neist siis võrdlevalt.
-----
Ilma ingverita. Vahtu tekib minimaalselt. Õlle värvus - helepruun. Lõhn nõrgalt puuviljane, segumahlane. Esmamaitse kerge, isegi vesine. Keskmaitse muutub veidi täidlasemaks, linnaselikumaks ning lõppmaitses täiendab seda magus-kirbe karamell-suhkrune lisanüanss.

Kerge kehaga, minimaalse karboniseeringuga, lihtne rüüpeke, sobilik janujoogiks.
------
Ingveriga variant. Vahtu alguses justkui ei tekigi, kuid lõpuks moodustuv vähene kirmeke püsib päris korralikult. Õlle värv - väikese kuldse helgiga pronkspruun. Lõhnas domineerib maltoosa enda magusakas-puuviljane aroom, lausa pulgakommilikult karameljas. Maitse mõjub alguses sama magusakalt, kergelt ja lihtsalt, kuid keskmaitses hakkab tunda olema ingveri mõrkjust ning lõppmaitses on kerge kihelus keelel isegi tajutav. Kui tohiks soovitada, siis järgmine kord võiks ingveri kogust vähemalt kahekordistada!

Kerge kehaga, vähese karboniseeringuga, pisut suud õhetama panev rüüpeke, mis sobiks päris kenasti suupistelaua kõrvale.

---------
pilt isetehtud

Vahva Munga Õlu

Vahva Munga Õlu (Tedre pruulikoda). pdl 0,5 l. alc 4,7%. liigimääratlus: ... hmmm, mida nüüd öeldagi. kodumaisest maltoosast tehtud tumedapoolne eil? Või siiski laager ... jääb kuhui sinna kahe klassi vahele.

Maltoosa tootjainfo: "Sellest komplektist saab nautlejale mõeldud rikkaliku maitsebuketiga gurmeeõlu. Salapärase algusmaitsega võistleb humal." Pole just kuigi informatiivne, või mis?

Hele vahukiht kaob üsna kiirelt ja jäljetult. Õlle värvus - tumepruun.

Aroom nõrgalt leivane ... või isegi leivakaljane. Esmamekk kerge ja magusakas. Keskmaitse üsna hapukas, kaljane ja viinamarjane. Lõppmaitses hapukas leivataigna mekk ja viinamarjamahla kergus. Järelmaitses kerget röstmekki ja taaskord leivasus.

Väga kerge, lausa vesisepoolse kehaga, nõrga karboniseeringuga, kaljalik ja üsna pretensioonitu lauaõlu. Sobilik nii pikema söömaaja kõrvale kui ka peale sauna janutamiseks.
-----------
pilt isetehtud

St. Bernardus Prior 8

St. Bernardus Prior 8 (St. Bernardus Brouwerij). pdl 0,33 l. alc 8%. liigimääratlus: dubbel.

Mungalik ja tagasihoidlik disain. Õrnalt kreemikas vaht täidab pool klaasi ja muutub aegamööda suuremulliseks, ehkki kõrgust seejuures eriti ei kaota. Õlle värvus - õrnalt udune oranžikas pruun.


Lõhn on teravapoolne, pärmine ... samas segunevad siia mahedamad šokolaadised ja veidral kombel kergelt murused värsked toonid. Või on see pigem siiski toorepoolne hele viinamari ja mango? Igatahes väga värske ja karge bukett.

Esmamekk korraga nii kuivapoolne kui mesine. Keskmaitses tunned pärmiseid sooje noote ja sedasama värsket mangomekki. Lõppmekk muutub aga sootuks šokolaadikeeksiseks / küpseks ja karamellistunud linnasmekiks. Järelmekis trummeldavad alkoholised, kuivad ja karged noodid keelelaele.

Üle keskmise kehaga, kuivapoolne ja jõuline õlu, mis vajab enda kõrvale soolasemat singiviilu või tummist pasteedisaia.
----------
pilt siit

St. Bernardus Pater 6

St. Bernardus Pater 6 (St. Bernardus Brouwerij).pdl 0,33 l. alc 6,7%. liigimääratlus: dubbel. ehk siis - selle õlle tegemisel on kasutatud topelt-kogust linnaseid.

Muhe munk tõstab sildil klaasi ... noh ja see ongi suuresti kogu disain. Asjakohane ja stiilne. Valge vaht kerkib kolme sõrme kõrguseks ning on väga püsiv. Õlle värvus - kuldse helgiga heledapoolne pruun.


Lõhn tundub õrnalt pärmine, karameljas ja linnaseline, õrnalt puuviljane ... heledate rosinate moodi.

Esmamaitse on magusakas ja linnaseline. Keskmaitses lisanduvad küpsemad ja leivasemad noodid, koos tihke rosinase ja banaanise mekiga. Lõppmaitse on külluslik, kergelt rummikoogine, iiriseline ning kreemjas. Järelmekis belgia pärmile iseloomulik mesisevõitu kihelus ja kuivavõitu veinisus.

Keskmise kehaga, lõpupoole pisut kleepjas, külluslik kloostrõlu. Oivaline kõvema-hapukama juustu kõrvale.
------
pilt siit

Cream Ale

Cream Ale (Mikkeller). pdl 0,33 l. alc 5,0%. liigimääratlus ... ongi cream ale. See tähendab, et tegu on nö segaõllega, kus kasutatakse nii laager- kui eiltüüpi õllede valmistamise võtteid. Antud juhul on kasutatud mõlema liigi pärmi, kuid seda "segaefekti" võib saavutada ka nt eilpärmiga ja külmalt kääritamisel või vastupidi laagerpärmiga ja soojalt tehes.

Tootjainfos seisab veel, et selle õlle valmistamisel on kasutatud ka maisi- ning kaerahelbeid. Pruulitud on õlu muuseas Belgias, De Proefbrouwerij pruulikojas. Ja tehtud on õlu koostöös Revelation Cat pruulikojaga, mis pesitseb Roomas. Sildil kujutatud relvad on meeldetuletus USA Kuivast Seadusest ... sest Cream Ale tüüpi õlled olid levinud enne seda - ja tolle veidra eksperimendi ajal tegeles õllepruulimisega peamiselt Itaalia maffia ... kui selle õlle lugu lühidalt rääkida ;)



Klaarvalge vaht täidab alul üle poole kannust. Õlle värv - õrnalt udune tumekuldne.

Aroom on meeldivalt humalane, amarillo-tüüpi humalate spetsiifiline teravavõitu lõhn krõbeleb ninas ja paneb süljenäärmed tööle. Esmamekk mõjub kergelt, magusakalt ja humalaselt korraga. Keskmaitse tundub kordades humalakibedam, columbus-humalate tuhm toon lööb teistest üle. Lõppmaitse on aga korraga hästi pehme, tõepoolest kreemjas, linnaseline ... ja samal ajal aromaatsetest humala-tsitrusetoonidest tulvil. Järelmaitse kaigub aga kui kaja kõrges koopas ... selline värske, peegeldades korraga kõiki eelmisi maitseid ja lisades sellele veel mõnusa üldise rahulolu fooni.

Kerge kehaga, keskmiselt karboniseeritud, tugeva maitsebuketiga omapärane rüübe. Piisavalt õrn et sobida nt krabiliha kõrvale, aga küllalt iseloomukas, et teda ka omaette nautida.

Muuseas, vaht püsib kannus jupp aega peale õlle ärajoomist. Tõeliselt kvaliteetse õlle tunnus!
---------
pilt siit

Rex Stout

Rex Stout (Tänava Kolkija). pdl 0,33 l. alc 6%.

Jällegi minimalistlik silt, mille krähmuline kujundus paraku muudab esisildil oleva lause lugemise keeruliseks. See-eest on asjalik tekstike tagaküljle, kus kirjas ka tooteinfo.

Kreemjas vaht kaob kiirel kirmeks. Õlle värvus - punaka helgiga must.

Aroom tundub suitsune, lausa kõrbenud leivale omane. Pikemal nuuskimisel tajud selle suitsumütaka all ka linnaselisi noodikesi. Esmamekk suitsune, keskmaitses läheb maitse kõrvetatud leivavilja moodi, millel ei puudu siiski meeldiv magushapukas kõrvalliin. Lõppmaitse on sel õllel aga väga mõnus, porterlikult raske, hapuka ja karamelja põhiolemusega, millele sekunddeerivad raskepärased humalad.

Keskmise kehaga, veidi kleepjas, raskepärane ja jõmakas rüübe. See ei talu enda kõrvale muid suupisteid kui ehk soolakaid juustuküpsiseid või midagi muud neutraalset ... selle õlle maitset ei tasu varjutada, vaid üha uuesti nautida!
-------
pilt isetehtud

Vasknõ

Vasknõ (Tänava Kolkija). pdl 0,5 l. alc 6%. liigimääratlus ameerika stiilis hele eil.

Minimalistliku, kuid sümpaatse disainiga sildike. Plusspunktid selle eest, et ära on toodud ka pruulises kasutatud linnased ja humalad.

Vaht täidab alguses enamiku kannust. Tasapisi taandudes muutub see kreemikaks ja suuremulliseks, kuid ikkagi üsna lopsakaks. Õlle värv - udune, oranži varjundiga helepruun.

Lõhn tundub pisut pärmine, linnaseline ja soe ... veidi päikese käes soojenenud puuviljade ja viljapeade segunenud aroom. Esmamekk kerge, magus ja ... veidi kibekas. Keskmaitses asuvad domineerima humalad koos mõnusate küpsete linnastega. Lõppmaitses tuleb esile taas pisut pärmine ja puuviljane kombinatsioon, millele lisanduvad biskviitjad noodid. Järelmaitse tugevalt humalane, kibekas ja kirbe.

Keskmise kehaga, veidi õline, karge ja värskendav rüübe. Sobilik pika õhtusöögi kõrvale, oma pisut bitterjate nootidega turgutab maitsemeeled ikka ja jälle üles.
------
pilt isetehtud