Wednesday, October 2, 2024

„kas tänapäeval veel koduõlut tehakse veel“ (kirjapilt muutmata)

Ei ole ilmselt paremat pealkirja tervele suurele teemavaldkonnale, mida lahti kirjutada, seega tänan selle küsimuse esitajat!

Vastus sellele küsimusele kõlab aga „oi ja veel kuidas!“ ja „ega eriti mitte!“ – sõltub lihtsalt küsija koordinaat-teljestikust.

Kui võtta nüüd lähtekohaks lihtsalt mõiste „kodu“, siis köögis, garaažis või keldris mingi õllekraami mulksutajaid leidub nõndapalju, nii et vastajal kael väsib noogutamisest ära. Kui aga võtta aluseks erinevate põlvkondade eri kogemusi, siis jääb noogutamise hoog vähemaks ning asendub kõhkleva kõikumisega.

Et seda segast pilti veidi selgemaks saada, esitan nelja-astmelise vastuse teljestikul: vanamoodi-kaasaegne:

1) Ennemuistseid kombeid järgivaid ning algusest lõpuni kõike kodus/taluköögis tegevaid tegemisi praktiliselt enam polegi. Ühele Hiiumaal vanu traditsioone järgivale kojale tuleb siinkohal tunnustvalt noogutada ja öelda, et kõigele vaatamata saab ka ise linnaseid (sealses murdes „magesid“) teha ning sellest ennemuitsel moel ise ölutit vaaritada. Aga see on pigem erand, mis kinnitab reeglit.

2) Nõukogude ajal levinud kombele pagaripärmi abil nö kolhoosimaltoosa baasil kange meestemurdja tegijaid jääb järjest vähemaks – vastavaid teraskehasid küll mõnikord pakutakse müügiks, kuid eriti populaarne see tegevus pole. Probleem on siin üks – niimoodi tehes valmib suur kogust õlu üks tükk, mis tuleb üsna ühekorraga ära juua, samas kui kaasaegsem tegemine võimaldab valmistada mängulisemaid jooke ja villida neid pudelitesse ning tarbida kasvõi mitme aasta jooksul ühe väikese anuma haaval

3) Kaasaegsete õllevalmistamise komplektide baasil on võimalik teha palju eripalgelisemaid joogipooliseid, saades paarkümmend liitrit pudelitesse villitud kraami (vt eelmine punkt), mida siis ükshaaval avada ja venitada proovimisprotsessi kasvõi aastate pikkuseks. Neid tegijaid on ilma liialdamata tuhandeid, kuid enamasti tehakse seda oma lõbuks ja sõprade januks, nii et neid pole väga näha.

4) Neid tegelasi, kes nüüd jällegi päris-päris õlut teha viitsiks linnaste baasil (mida müüakse erinevates pruulipoodides), pole küll palju, kuid nende tulemused on kõige põnevamad. U 10 aastat tagasi kasvas nendest entusiastidest välja enamik praeguseid ametlikke väikepruulikodasid, kuid see turg on aga nüüd ammu saavutanud küllastumuse. Samas loodame, et see protsess ei jää enam kunagi seisma.

Seega vastus algsele küsimusele on „ei“ ja „jaa“, sõltuvalt küsija ootustest :)
---
pilt võetud siit

2 comments:

  1. tädipoeg Saarekülast võttis eelmiselt küla pruulmeistrilt ameti üle ja teeb jaaniks tavaliselt ühe ankru külale ja kaks meile. Noh meid sugulasi on palju ka. Kes kord on saanud, see sõltlaseks jääb. Riistad ja tegemine on kõik nö päritud. Tõsi meskimistemperatuur ei ole enam keeva veega. Ja linnased on ostetud.

    ReplyDelete