Tootjainfo: "Must küüslauk ja punapeet hapus õlles - BLOODY HELL!!! - võiksid olla esimesed sõnad sinu suust kui seda põrgulikku sünnitist proovid.
IBU 18"
Keskmist kasvu purk, sildikujundus ... eee ... äää ... metsik? Jõhker-roosa vaht täidab ligi poole klaasist, kuid kaob kiirel kohinal ja jäägitult. Õlle värvus - sünk-sädelev-udulevalt punane.
Aroom. Ämhhh see suur et nohhh. Et kui kõrvalistuv mitte-õlleinimene ütleb "kummiliim", siis kas see on relevantne? Kuna vana Gambrinus on must küüslauguga tuttav ja ma tean seda siit otsida, siis ma noogutan, et nooo on vist jaaaa või mis? Aga samahästi võiks öelda "aroonia vürtsköömnega" :) Igatahes on see lõhn piisavalt huvitavalt ärritav, et nina pikemaks klaasi unustada.
Esmamekk on keskmise kehaga ja mage-hapukas ... ma tean, et selline määratlus kõlab veidralt, aga just sellisena ta mõjub.
Keskmaitse - magus, veidi lääge nagu röstküüslauk, peenleivane köömnesus, hapu sõstrasus.
Lõppmaitse - nohhh siin on nüüd juba äratuntav peet, täpsemalt köömnetega marineeritud peet. Küüslauk? Tjaaaaahhhh, kui nüüd väga mõelda, siis vast tõesti??
Järelmekkk - marineeritud peedi hapu. Mõru-hapu, kui täpsem olla. Magusa röstküüslauguse fooniga.
Friigikas. Naljakas-friigikas. Omaette lahe on see moment, et üheski lõhna- ja maitse-etapis eraldi lahates ei ole küüslauk selgelt tuntav dominant, kuid võttes suure lonksu, on üldküüslaugune tunnetus täiesti olemas. Igatahes eesti õlleturul harvaesinevalt julge lollus ja sellisena SUURT aplausi vääriv.
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment