Yellow Belly

Yellow Belly (Omnipollo / Buxton, Rootsi / UK) pdl 0,33 l. alc 11 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "imperial stout" ja hinnang 100 punkti!!!

Tootjainfo: "“Yellow belly” — a person who is without courage, fortitude, or nerve; a coward. To us, one of the most cowardly deeds is to act anonymously, hiding behind a group. A signifying trait of institutionalised racism.
This beer is brewed to celebrate all things new, open minded and progressive. A peanut butter biscuit stout with no biscuits, butter or nuts. Taste, enjoy, and don’t be prejudiced."

See pudel algab paberist. Ku-Klux-Klan peakoti taolisest paberkattest, millel silmaaugud sees ja puha :) Huvitav kuidas meie alkoholiregistri tsensorid selle läbi lasksid, samas kui nad samamoodi sarkastilist Putini-õlut turule ei lubanud?

Väike lihtne pudel, mille silt ise on nii lihtne ja tehniline kui vähegi olla saab. Pudelist poetub klaasi tihke öötaoline vedelik. Sellele aegamisi tekkiv mustjaspruun vahukiht kaob samamoodi. Õlle värvus - no mõistagi must kui orjakaubitseja südeametunnistus :)

Aroom. Ommm. Juba väljasirtuatud käe ulatuses matab sind enda alla pehme biskviitne tumedus. Lähemal. Ohhh. Veel lähemal. Kui saaks, siis paneks nina sellesse vedel-pakus lõhnapilve ujuma päris pikaks ajaks. Mandlijäätis ja tiramisu kook. Pähklikreem ja šokolaadiliköör. Kirsid kakaos. Jõulud. Mustad jõulud. Imetoredad mustad jõulud!

Esmamekk. Mammamia. Tihke ja kreemjas. Šokolaadipilv, kakaokosmos, murakaveini sisse kastetud Domino-küpsis. Magus ja täiuslik. Kuninglik.

Keskmaitse. Kristallking. Kristallikingast peaks seda nestet jooma ma ütlen! Mähh, mis jooma - juua seda ju ei saa! Sest no kuidas sa jood šokolaadivaabaga kaetud pehmet vürtspräänikut? KUIDAS SA JOOD JÕULE MA KÜSIN? Seda saab ainult tunnetada oma nahapooride ja närvilõpmetega.

Lõppmaitse. Heldimus ronib üle kurgulae ja läbi jaheda talveõhtu pimeduse. Las ta tühi olla pime, pimedus on mõnus. Sest kuskil on küünlaleek, olgu või su põues ja südames. Seda tuleb jagada. Ma pean silmas seda leeki. Noh ja klaasitäit mõistagi ka. 

Järelmaitse. Mõmm. Nomaeiteanoh. Kuidas sa kirjeldad kaisukaru, mis on igalühel oma ja mida pole üldse olemaski kuid ometi nii vajalik? Ka sõduril kaevikus. See suur ja pehme ja turvaline mälestus, millele sa isegi ei mõtle kuid tead et kuskil on olemas rahu. Ja vaikus. Ja soe ning pehme pimedus. Ning oh kui hea on pista oma sõrmed ja meeled selle sooja turvalisuse sisse, olgu või uneski. 

Kokkuvõtet ei tule. Liigutavalt kolossaalne ja kosmiliselt pehme. Üleinimlik ja samas nii loomulik. Taevale tänu et selliseid hetki esineb harva, sest nii on nad hinnalisemadki veel. Mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob?
Mis on tema õige hind
ja kas ta jääb või kaob …

Gambrinus jääb tänaseks vait

----------------

pilt isetehtud