Õige väide oleks: "need käsitööõlled on kõik nii ERINEVAD"
Veelgi õigem oleks muidugi üldse mitte kasutada termininit "käsitööõlu", vaid "väiketootjate õlled", sest käsitöö-misiganes viib mõtted hobikorras ja põlveotsas nikerdamisele. Väikesed pruulikojad on väga laias laastus suurte kodade vähendatud koopiad, kasutades enam-vähem samu tehnoloogiaid ja seadmeid ning käsitööga selle sõna otseses mõtteson väga vähe pistmist.
Kõige mõtekam ongi eristada väike- ja suurtootjate toodangut nende funktsionaalsuse mõttes. Suurtootjad üritavad sobituda nö laiade masside maitse-eelistustega (ja kujundada neid marketingi abil endale sobivaks). Väiketootjad teevad aga eelkõige seda kraami, mis massturule ei saa ealeski samas mahus peale minema, eksperimenteerides võimsamate ja veidramate maitsetega.
Mõistagi on see jaotus, nagu iga teine, veidi eksitav. Tänapäeval on suurtootjad ka asunud veidi mängulisemate toodete turule, samas kui väiketootjad proovivad puhtalt majandusliu surve tõttu sobituda ka massõllede tarbijate maitsetega.
Aga siiski, küsimus on eelkõige tootmismahtudes ja nendest tulenevas kohmakuses või paindlikkuses. Suurtootja oma nt 100 tuh liitrise õlleteo juures ei taha hästi näha võimalust, et ta suudab sellest mha müüa heal juhul kümnendiku. Mikrotootja oma 100-liitrise keedu juures võib endale aga lubada ka mõne lustliku lolluse valmis teha, eeldades et friigi- ja nišiõllede jahtijad selle koguse ikka laiali tassivad.
Muidugi siin tuleb ka arvesse võtta erinevaid skaalasid. Eesti turu mõistes suurtootjad on maailmamaštaabis üsna mõõdukad ja meie väiketootjad lausa täpes-kaalu esindajad. Ingliskeelses maailmas on olemas jaotus "micro vs macrobreweries", kusjuures macro algab ikka kuskilt miljonist barrelist aastas ehk u 160mln liitrist ning selleni ei küüni vist ükski meie "suurtest"
Miks aga väga paljud inimesed nimetavad humalasemaid õllesid "hapudeks", see on ikkagi mõistatus :)
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment