Õlu kui tehniline vedelik

Õlu on väidetavalt enim tarbitud vedelik vee ja tee järel. Seetõttu on mõistetav, et paljudel on välja kujunenud mingid oma ettekujutused/ootused/hinnangud sellele joogile. Ja nagu ikka, kipuvad inimesed oma hinnanguid kõige õigemaks pidama, olles valmis selle nimel teistega tülli minema.

„Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse“, teate küll seda äraleierdatud fraasi.

Eriti tuliseks kipuvad minema need vaielused internetis, kus väga laias laastus põrkuvad kokku „konservatiivid“ ja „liberaalid“. Andke andeks nende poliitilis/politoloogiliselt laetud terminite mängutoomise eest, kuid see on teadlik valik, iseloomustamaks olukorda mitmel eri moel.

Päriselu vs veebifoorumid

Päriselus, päriselt eksisteerivas õlletoas oleks väga keeruline ette kujutada olukorda, kus erinevate õlletüüpide eelistajad omavahel tülli keeraks, olgu siis õllesordi valiku või siis üleüldse mingil muul teemal.

Olles õlletubade külastaja alates vanusest, kui see poleks üleüldse mitte lubatud olema, võin oma kogemusest kinnitada õlle rahustavat toimet mehepoegadele. Kui noodsamad vellekesed just midagi teravamat vahele ei võta, siis ei ole mina veel näinud õllekruusi tagant tõusnud kakelungi, küll aga ohtralt käesurumisi, ning seda ikka kõige sõbralikumas võtmes.

Üks kõige värvikam lugu juhtud Pärnu kunagises õllerestoranis (jaa-jaa, justnimelt restoranis, neid oli üle toonase Eesti NSV kolm) Postipoiss. Toona olid selles asutuses massiivsed puitlauad ja kõrgete seljatugedega sama massivsed toolid. Ning suured liitrised savikannud, mida toona toodi vaikimisi igale kundele ette kaks tükki, ilma küsimata, et „mis sorti“ või isegi „mida soovite“ – lihtsalt toodi. Mida oli, seda toodi.

Üks suur, tugev ja rahulik saare poiss pidas vajalikuks mingi vaidluse käigus oma väheste sõnade toetuseks püsti tõusta, tõsta labidasuuruse kämblaga üles see massiivne tool ning raksatada vastu lauda. Nii, et lähedusesolnud kann plaksatas pikkupidi pooleks. Härgsuur mehepoeg asetas seejärel tooli tagasi laua kõrvale, võttis istet ning istung jätkus peale hetkelist vaikust.

Erinevad ootused

Nüüdse interneeduse ja sotsiaalvõrgustike ajastul on taolised õlletoad enamasti surnud ning asendunud klähvimist soodustavate kõlekambritega. Konservatiivsem publik lajatab õlleteemalistes foorumites pihta nendele, kes arvavad, et liberaalses võtmes võib õllesse vaarikaid või muid veidrusi lisada. Noh ja mõistagi kätsatab seesama liberaalsem seltskond vastu stiilis „mis teie matsirahvas ka teate“

Kogu jauramise mõte taandub tegelikult suuresti sellele, et mis on need sõnastamata ootused õllele. Et kas see peaks olema harjumuspärane toode, mis täidab ära oma funktsiooni, ilma liigselt häirimata. Või siis peaks õlu olema mänguline keskkond, mis on omamoodi kandja tegijate fantaasiale ja tarbijate maitseotsingutele.

Mitte mingil moel ei saa väita, et üks ootus on halvem kui teine. Sadades eri mustrites õllekapad meie muuseumites iseloomustavad seda nö tehnilise vedeliku staatust, mida nendest kappadest tarbiti. See ei olnud „vaarika-smoothie“ või „pastry gose“, mida nendest joodi. See oli õlu üks tükk, millel oli oma kindel, mh sotsiaalse ülesanne – joomakombed on alati läbi aegade ja kultuuride olnud usalduse ehitamise ja sotsiaalse sidususe näide.

Tehniline vedelik

Absoluutselt enamikul elanikkonnast on suhteliselt savi sellest, mida ta sööb või joob. See on tehniline protseduur, mida on vaja läbida, selleks et toimida. Hea oleks, kuid see söödav/joodav ollus vastu ei hakkaks. Umbes nagu lihtsamal sisepõlemis-mootoril, millel pole väga palju vahet, et mida talle paaki kallatakse, seni kuni see otseselt häireid ei põhjusta. Noh nt diiselkütuse andmine bensiinimoorisse vms.

Olles ise suhteliselt maitsetundlik inimene, tunnistan et nt minu jaoks on kohvi selline tehniline vedelik. Ma pean seda endasse tankima vähemalt tassi päevas. Samas minu võimekus tarbitavat eristada on vaid skaalal „halb“ vs „hea“, „kange“ vs „lahja“. Mingeid erilisi nüansse, ammugi mitte taustalugusid ma ei tea ega tunne ega isegi otsi.

Nii samamoodi üritan ma oma muude maitsejahtimiste kõrvalt vaadata leebelt ja ka rahustada keskkondi, kus omavahel tülitsevad seltskonnad, kes ühelt poolt ülima kiidusõnana kasutavad märksõna „mahe“ ja teisalt need, kes ütlevad taolise kirjelduse peale „fuih“

Üks pole parem kui teine

Nii et kokkuvõttes – õlle nime all tuntud jook võib ollanii maitsemängukandja kui ka tehniline vedelik. Üks ei ole teisest parem. 

Lihtsalt esimeses ehk mängunurgas tegutsevad vaimustunud inimesed, kes ootavad et kogu maailm peaks nende vaimustust jagama (umbes sama arvavad nt balleti või klassikalise muusika austajad). Teises maailmas askeldavad inimesed, kes peavad seda mängunurka narruseks ning käivad rahumeeli hulgakaupa ja suurtel kiirustel muid asju (sh mitteballetti ja mitteraskemuusikat) tarbimas.

Peamine aga – selle kõige nimel on äärmiselt narr tülli minna. Pigem tuleb heameelt tunda, et maailm on kirev ja erinäoline ning et kõik ei peagi ühte tuppa mahtuma ja ühest kannust jooma. Et on olemas väärikas vanakooli vanaisa ja siis tema friigilik fäänsi lapselaps. Ja mõlemad on õnnelikud.

---

kollaaži tegin ise, algpildid selle jaoks laenasin siit ja siit