Tootjianfo: "Koostis: odra-, nisu- ja kaeralinnased, koriander, apelsinikoor, pärm. Humalad: Citra, Saaz, Magnum"
Väike lihtne pudel, ülilihtne sildikujundus. Avamisel käib hirmutavalt võimas susin, vahtu tuleb ka 2/3 klaasitäit, kuid õnneks ei tundu siiski mingit hullu ülekarbot olevat. Õlle värvus - hämuselt kuldne. Aroom on samas pisut veidravõitu hapukas, kuid selle taga on äratuntav ja kohane küpse banaanine aroom.
Esmamekk on keskmise kehaga ja hapukas-mõrkjas. Keskmaitse muutub suti magusamaks, kuid põhitooniks jääb korralik mõrkjus, milles kesksel kohal apelsinikoor. Lõppmaitses muutub selgemaks koriandri eeterlik vaigusus, selle taga jääb hapukas-magusakas nisuloor õhukeseks. Järelmekk: vürtsikas, lausa kergelt piparkoogilik, pärmiselt ja saiataignaselt hapukas ja kuivapoolne.
Keskmisest krõksuke raskema kehaga, tugevalt karboniseerunud ja veidi kuivapoolse paletiga, hapukas-mõrkjas-hapukas-vürtsikas-magusakas-vürtsikas-mõrkjas-hapuka buketiga Hea taseme rüübe. Küsimus muidugi on, et mis teeb selle üsna klassikalise witbieri "estonian white ale"'iks? Ja teine küsimus - kas selle karbost ja hapust toonist võiks välja lugeda algavat riknemist? Aga samas ühe hobipruuli esimeseks katsetuseks pole siiski paha kohe üldse mitte.
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment